Tammepakk

 

Katuselaast
 

 

Katuselaastud on ajalooliselt tuntud hiljemalt 18. saj lõpust. Laiemalt levisid katuselaastud siiski 19. saj. lõpus ja 20. saj alguses. Kõigepealt ilmusid need õlgkatuste asemele Lõuna- Eestis, kus 1881. aasta rahvaloenduse andmeil oli nendega kaetud umbes viiendik maaelamuist. 1922. aastaks olid laastude all juba pooled katused ja 1934. aastal ligi kaks kolmandikku.

Laastukatus on kerge looduslik materjal, mis ei nõua tugevaid konstruktsioone. Laastu saab edukalt lüüa vanade katuste peale, mille sarikad ja roovid võivad olla erineva kõrgusega.
Puuliikidest sobivad katuselaastuks kuusk, haab, mänd, on kasutatud ka halli leppa. Katuselaastud lõigatakse puupakkudest spetsiaalse laastulõikemasina abil; nende paksus on tavaliselt 4 mm, laius 7,5-12 cm ja pikkus  50-75 cm. Kolmekordse katuse ruutmeetri ehitamiseks läheb vaja 50 cm pikkuseid laaste umbkaudu 100 tükki. Katused lüüakse tavaliselt kas kahe- või kolmekordses laastukihis. Laastud naelutatakse roovlattide külge peente naeltega. Iga laast lüüakse kinni ühe või kahe naelaga. Naelad kaetakse järgmise kihi laastudega.

Laastukatuse elueaks loetakse 10 aastat kihi kohta, st. kolmekihiline katus peab vastu umbes 30 aastat. Kõige laastavamalt mõjub katusele päike. Katus saab vastupidavam, kui aasta peale paigaldamist katta laastud kuuma männitõrvaga.